Beautiful Carmen/Kaunis Carmen

*Photo taken during the project Discover Barcelona 7 organized by Let me Italian you 
Model : beautiful @carmen_af6 
MUA: @juliacruzanpayas_muah
Thank you JuliaArtPhotography
#letmeitalianyou

Minu fotoseiklus Barcelonas

Septembri lõpus avanes mulle suurepärane võimalus minna esimest korda elus üksi reisima ja avastada maailma läbi kaamerasilma. Nimelt osalesin ma projektis, millel nimeks "Discover Barcelona7". Selleks, et kõneleda, kuidas ma sellesse projekti üldse sattusin, pean minema ajas pisut tagasi.

Juulikuu alguses sõitsime perega Seto jaanitulele ja pika autosõidu ajal telefonis aega parajaks tehes potsatas minu gmaili kirjakasti üks huvitava sisuga kiri. Saatjaks organisatsioon Let Me Italian You. Nad kirjutasid mulle, et neile meeldivad mu pildid, mida nad on instagramis näinud ning nad pakuvad mulle võimalust osaleda fotokoolitusel, mis toimub Barcelonas, Hispaanias. Alguses olin kirja suhtes skeptiline ja mõtlesin, et see võib vabalt olla mõne imeliku poolt saadetud kiri, kellel on minuga kurjad plaanid vms. Seejärel hakkasin organisatsiooni, selle eestvedajate ja workshopide korraldajate kohta googeldama ning leidsin adekvaatseid vastuseid.  Kuna kohad projektis osalejatele olid piiratud siis vastasin juba järgmisel päeval, et olen nõus osalema.

Ma pean teile ütlema, et see oli ainuõige otsus, sest hetkel seda siia kirja pannes, olen ma meeletult tänulik ja vaimselt palju rikkam kui ma üldse arvasin, et ma olla võiks. Kaksikvennad Gabriele ja Massimiliano, kes kogu organisatsiooni eest veavad, on imelised ja armsad inimesed, kes olid meie jaoks alati olemas ja said nende nelja päeva jooksul kõikidele osalejatele uskumatult kalliks.

Ostsin suvel ära lennupiletid ja maksin kinni hosteli, kuhu enamik meie projektis osalejaid ööbima tuli. Projekti rahvusvaheline ampluaa oli lai, osalesid nii algajad kui ka edasijõudnud fotograafid Saksamaalt, Lätist, Sloveeniast, Slovakkiast, Itaaliast, Belgiast, Venemaalt, Prantsusmaalt. Eestist olin mina ainuke osaleja, varasemalt on kaksikutega koos maailma avastanud veel mõned praegu üsna tuntud fotograafid.

Väljalend olid 19. septembril. Läksin kerge ärevusega lennujaama ning istusin esimesele lennukile. Sõitsin Barcelonasse ja tagasi läbi Riia. Sõit Riiga on teadupärast kiire ja oodates tunnikese Riia lennujaamas, sain juba Hispaania poole teele asuda. Lend kestis umbes neli tundi ja "toreda" üllatusena hakkas mul õhurõhust hammas valutama. Saabudes el Prati lennujaama, olin nagu maakas, kes oli omadega konkreetselt eksinud. Olin grupichatist saanud küll juhised kuidas hostelisse jõuda, aga suures hirmus varaste ees ja oma kompsudest kümne küünega kinni hoides ekslesin päris pikalt lennujaamas, kuni lõpuks leidsin metroo ja otsustasin, et täna on see päev, mil sõidan esimest korda elus metrooga. Noh, olin end artiklitega taskuvarastest jms. ennem sõitu kenasti ära hirmutanud. Jõudsin kahe metroorongiga sõites õigesse peatusesse  aga no kurat. Ma ei leidnud metroost väljapääsu. Oi kui häbi mul oli, naersin juba vaikselt enda üle kuigi oleks tahtnud veidi nutta ka, aga lõpuks kooserdasin kuidagi teiste kannul päevavalgusesse.  Sealt edasi aitas mind sõber Google Maps ja leidsin kenasti hosteli, Casa Gracia, üles.

HOSTEL CASA GRACIA

HOSTEL CASA GRACIA

Ma pean siinkohal mainima, et ma tean, et paljude inimeste jaoks on reisimine nii igapäevane ja tavaline asi ning minu jutt võib kõlada totralt, aga ausalt, mul on null kogemust selles osas ja see oli minu jaoks ikka meeletult suur asi ja ma ahmisin sisse igat värvi ja lõhna ja heli, mis minu ümber oli. Jõudsin hostelisse ja ühtlasi oma tuppa, mida jagasin viie tüdrukuga. Etteruttavalt võin öelda, et kuuekesi 29 kraadises kuumuses ühte vannituba jagada ei olnud teps mitte tore. (õnneks oli hostelis meeldivalt jahe)

Peale voodikoha valimist ja värskendavat dushi läksime kõik koos õhtustama lähedalasuvasse koduste burgerite restorani. Olin kohmetu ja rääkisin Gabriele ja Massimiliano(ma teen neil siiani vahet tänu käepaelale!) ning tüdrukutega juttu, kui mulle jõudis kohale, et siin ma nüüd olen. Esimest korda elus üksi kaugel maal koos võõrastega keda ma ei tunne ja kurat hammas valutab ning kõht on ka jube tühi ja kuhu ma ennast üldse mässinud olen. Ärevate emotsioonidega uinusin esimesel õhtul nii kui pea patja puudutas.

Järgmisel hommikul ärgates ja hostelis hommikust süües ning terrassil kohvi juues tundsin, et seiklus alles algab, meeleolu oli parem, hammas ei valutanud nii jubedalt ja ilm oli võrratu. Saime kogu grupiga maja ees kokku ning seadsime sammud esimesse nö loengusse, mis kõneles tänavafotograafiast. Igaüks tutvustas seal end ning lektor kõneles huvitavat ja informatiivset juttu ning kommenteeris meie fotosid, mis olime talle eelnevalt saatnud.

Sain esimese päeva hommikul kohe läti tüdrukuga jutule, kes oli väga sõbralik ja rohkelt reisinud ning jutt temaga jooksis sujuvalt. Käisime lõunat söömas Belgia ja Sloveenia kuttidega ning läti tüdruku ja Saksamaalt pärit naisega. Sai palju nalja, kuid feilisime kohe sellega, et sõime hoopis Itaalia restoranis, hehehe...

Läti neiu Karina paremal ja vasakul mina

Vasakult: Karina lätist, mina, Houou Belgiast, Denis Sloveeniast, Martina Saksamaalt.

Peale loengut ja lõunasööki oli meil esimeseks õhtuks planeeritud Bunkers del Carmel´i külastus. See on lagunenud sõjaaegne ehitis, millest avaneb imeline vaade linnale. Seal oli meil plaanis koos kogenud fotograaf Yan Pekariga praktiseerida pildistamist kehva valgusega ehk siis õhtul ja öösel. Kui sinna jõudsime siras veel imeline päike, niiet saime ka siis kauneid pilte klõpsida.


MÕNED TELEFONIGA TEHTUD KLÕPSUD MÄLESTUSEKS:

OLIIVE PILDISTAMAS

MÕNED PILDID KAAMERAST:

 Peale esimest pikka päeva suundusime bussiga tagasi linna südamesse, kus kaksikvennad olid meile õhtusöögi planeerinud. Tegelikult oli neil meile igaks õhtuks erinevas restoranis õhtusöök organiseeritud va esimesel õhtul. Minule isiklikult meeldis järgnev õhtusöök kõige enam. Külastasime ühte paljudest tapastapas restoranidest ja nagu ma aru sain siis põhimõtteliselt on palju erinevaid roogasid pisemate portsudena ja saab siis omavahel kombineerida neid. Sangria oli seal võrratu!

Õhtusöök tapas-tapas restoranis

Igal õhtul jõudsime üsna hilja hostelisse ja vajusime kõik magama, graafik oli intentsiivne aga energiat oli samuti üllatavalt palju. Eks soe kliima ja toredad inimesed mõjusid ka meeldivalt.

Järgnevatel päevadel olid meil pildistamised mitmete erinevate modellidega ja ilmselt teen blogipostitused neist ka siia, igaühest eraldi. Meid juhendasid fotograafid Julia Art ja Yan Pekar.
Massimiliano ja Gabriele viisid meid ühel õhtul imekaunisse sadamas asuvasse ostukeskusesse sööma, kus oli restoran ainuüksi meie pärast väga hilja avatud. Õhtusöögiks Hispaania paella!

Paella ja sangria

 Jõudsime kogu oma seikluse jooksul päris palju jalutada Barcelona tänavatel. Ilm oli väga soe, iga päev peaaegu 30 kraadi sooja. Metroos oli asi veel hullem. Õues kõndides õhk pisutki liikus aga metroos olime kõik nagu saunas, metroorongides oli see-eest kliima ja hea jahe olla. Külastasime gooti kvartalit ja sadamapiirkonda, mitut erinevat imeilusat parki ja ostutänavaid. Kahjuks ma seekord ei jõudnud oma unistuste sihtkohta - Sagrada Familia´sse. Järjekorrad sinna olid 3h ja väljak rahvast täis. Eks tuleb tagasi minna! Siiski korjasin palju erinevaid mälestusi kaasa piltide näol:

Särav Mairi